Vene banja (saun) on üks maailma tuntumaid saunakultuure. Vene saun ei ole olnud pelgalt pesemiskoht, vaid ka oluline paik, kus vanasti raviti inimesi ja võeti vastu sünnitusi. Saunas ennustasid neiud oma tulevast abikaasat ning külaravitsejad viisid seal sageli läbi rituaale ja raviprotseduure.
Vanal ajal usuti, et saun ühendab neli elementi – õhu, maa, vee ja tule. Saunalaval soojenedes pidi tervenema mitte ainult keha, vaid ka vaim. Saun kuulus peaaegu iga talu juurde, kes seda endale lubada suutis. Alates 17. sajandist hakkasid tekkima ka ühissaunad, mida sai külastada tasu eest.
Esimesed saunad olid suitsusaunad, kus puudus korsten ning suits ja tahm väljusid pragude ja avade kaudu. Selliseid saunu köeti sageli kase-, lepa- või muu puiduga. Aja jooksul muutusid seinad ja lagi tahmast mustaks. Sellist sauna hakati nimetama „mustaks saunaks“. Suitsusaun oli bakterivaesem, sest kõrge temperatuur ja suits hävitasid mikroobe.
Hiljem tekkisid ka korstnad ning suits ei tunginud enam ruumi, mistõttu seinad püsisid puhtad. Selliseid saunu hakati nimetama „valgeks saunaks“. Tänapäeval on suitsusaunad Venemaal küll haruldased, kuid endiselt olemas, eriti Karjalas, Siberis ja vanades külades.
Traditsiooniline vene banja koosneb kolmest osast: riietusruumist, pesemisruumist ja leiliruumist.
Vene sauna temperatuur on tavaliselt 60–80 °C ning õhuniiskus umbes 40–70%, mis teeb sellest ühe niiskema saunatüübi. Niiskus tekib siis, kui kuumadele kividele visatakse vett.
Rahvameditsiin ja kaasaegne taastusravi tunnistavad sooja auru ja kuumuse kasulikku mõju lihastele, hingamisteedele ja vereringele. Vanasti kasutati saunas sageli ürte ja tinktuure, et tugevdada raviefekti.
Lisaks kehale pakub saun ka vaimset puhkust. Tõelises saunas, kuulates küttepuude praksumist ja hingates ürdilõhnalist auru, saab inimene rahuneda ja mõelda oma elu ja olemise üle. Nii on see olnud läbi sajandite ja nii on see ka tänapäeval.
